Ammu aega tagasi anti Prantsusmaal ühele lahkele mehele nimega Alfred Binet üks ülesanne. Mõnel koolilapsel läks õppimisega raskelt, ja keegi polnud päris kindel, miks — ega ka selles, kuidas neid aidata.
Kas härra Binet võiks teha midagi, mis need lapsed üles leiaks, et neile saaks rohkem abi anda?
Nii ta selle lõigi: rea väikseid mõistatusi ja küsimusi — kõige esimese "intelligentsustesti". Kuid Binet tundis omaenda leiutise pärast muret ning ütles sedasama valjusti ikka ja jälle, et keegi ei unustaks: see näitab ainult seda, kuidas lapsel täna läheb.
See ei ole silt. Kindlasti mitte midagi igavest. Lapse mõistus võib kasvada nagu taim, mida kastetakse. Ta mõtles seda testi abikäena: siin on need, kes vajavad veidi rohkem aega, veidi rohkem hoolt. Ta ei mõelnud seda kohtunikuna, kes lööb lastele kogu eluks külge templi "taibukas" või "mitte taibukas".
Aga arv on libe asi. Teised inimesed võtsid tema lahke mõtte üles ja kasutasid seda ikkagi templina — surudes selle lastele peale, justkui ei saaks seda iial maha pesta.
Aga Binet'l oli juba esimesel korral õigus. Nüüd me teame, et tal oli õigus: aju tõepoolest kasvab, kui seda kasutada, nii nagu lihas kasvab, kui tõstad. Poiss, kes on oktoobris "maha jäänud", võib kevadeks olla teistest kaugel ees.
Nii et kui keegi sulle kunagi annab ühe numbri ja ütleb, et just nii tark sa oledki, siis pea meeles meest, kes tegi kõige esimese testi, ja seda, mida ta ei lakanud kõigile ütlemast: täna, ainult täna — ja sa alles kasvad. Test võib näidata, kuidas üks hommik läks. See ei saa iial näidata, kui kaugele sa välja jõuad.
Üks imeasi, mida proovida: lisa üks sõna lausele "Ma ei oska seda teha." See sõna on veel.
(ptk 21-st, "Hingede sorteerimise teadus" — Binet' tegelik kavatsus)