Reedel tuli testi vastus tagasi. Sami töö ülaosas oli number, kirjutatud punasega, ring ümber tõmmatud.
Sam vaatas numbrit kaua. See oli väike. Ja ometi tundus see seal punase tindiga kuidagi ütlevat midagi suuremat kui matemaatika. See näis ütlevat: nii tark sa oledki. See oled sina. Kogu nädalavahetuse käis see number tal järel nagu väike hall pilv.
Laupäeval ei ehitanud ta midagi. Pühapäeval ei joonistanud ta.
Aga pühapäeva õhtul palus vanaema tal aidata parandada vana aiaväravat, sedasama, mis oli aastaid viltu rippunud. Keegi polnud sellega hakkama saanud.
Sam põlvitas märjas rohus, keeras hinge kord siia-, kord sinnapoole, mõtles järele, proovis uuesti — ja värav vajus kinni pehme, täiusliku klõpsatusega.
Vanaema ei plaksutanud. Ta lihtsalt vaatas teda ja ütles vaikselt: "Sinus on palju enamat, kui keegi seni mõõtnud on." Sam mõtles punasega kirjutatud numbrile.
See oli talle öelnud ühe väikese asja ühe halli hommiku kohta. See ei teadnud väravast. See ei teadnud lugudest tema peas ega sellest, kuidas ta oskas oma väikese õe naerma ajada, ega kõigest sellest, mida ta polnud veel proovinudki.
Number võib öelda, kuidas test läks. See ei saa iial öelda, kes sa oled.
Üks imeproovimiseks: mõtle ühele asjale, mida sa oskad teha, aga mille kohta ükski koolitest pole kunagi küsinud. Seegi loeb.
(1. ptk-st, "Haav ja ime" — punasega kirjutatud number)