„Nähtamatuse troonid” viimased peatükid esitavad kõige põhilisema küsimuse, mida üks tsivilisatsioon võib vältida: mida asetame kõrgeimale kohale siis, kui lakkame automaatselt kummardamast kasvu ees? Raamatu vastus on see, mida ta
„Nähtamatuse troonid” ei lõpe kaebusega. See lõpeb valikuga tajumise kohta. Oma tulevikku vaatavates lõppeatükkides seab raamat vastamisi kaks viisi, kuidas inimest vaadata. Üht nimetab see ennustatavaks lapseks: inimeseks, kes on
On õhtuid, mis näivad ajaloo juurde kuulmiseks liiga tagasihoidlikud. Mõtlen kitsale tänavale, mis loovutab end videvikule: viimased käigud, prügikastide lohisemine,…
Kui eelmine peatükk peatus siltide ja ootuste võimul, siis see algab sealt, kuhu need jõud nüüd sageli koonduvad: hõõguval ekraanil, mille õpetaja avab enne laste saabumist…
