Jan Verellen

Jan Verellen uurib, kuidas inimesed õpivad — ja kuidas neid mõõdetakse. Ta veetis üheksa aastat Belgias Leuveni Katoliiklikus Ülikoolis, lõpetades kaks väga erinevat magistrikraadi: ühe erialal Kehaline kasvatus ja liikumisteadused, teise erialal Äriinseneeria. Selle tee jooksul haaras temast üks küsimus: miks koheldakse õppimist kui midagi, mis tuleb lihtsalt ära kannatada, mitte kui oskust, milles inimene saab päriselt heaks saada?

Seda küsimust taga ajades õpetas ta end õppima palju tõhusamalt — vähendades oma töökoormuse murdosani sellest, mida süsteem eeldab “keskmiselt” tudengilt, ning lõpetades siiski edukalt ja elades hästi. Selgus, et õppimine ei ole anne, mis mõnele sünniga kaasa antakse. See on tähelepanu, mälu, meetod ja vaikne kindlus, et võimeid saab treenida.

See mõte ei lasknud tal enam lahti. Selle juured ulatusid millessegi väiksemasse ja vanemasse: klassiruumi, punasega kirjutatud numbrisse ja õppetundi — varakult omaks võetud teadmisse —, et inimest saab ära mõõta, ritta seada ja talle ette öelda, kui kaugele ta jõuab. Selle niidi harutamisest väljapoole, ühest koolipingist süsteemideni, mis korraldavad laiemat maailma, sai Nähtamatuse troonid: ajalugu „jumalikust võimust” — masinavärgist, mis esitab omaenda ülesehituse saatuse pähe — ja fikseeritud mõtteviisiga ühiskonnast, mis on rajatud usule, et mõistus saab varakult lõplikult valmis.

Troonid on kirjutatud täiskasvanutele. Kuid selle lootusrikas pool — et alati on rohkem, kui ükski number suudab mahutada — on mõeldud kõigile, ning nii kasvas sellele kaks kaaslast: Imesta, väikesed illustreeritud lood vanusele 6–11, ja Õpi, needsamad ideed vanematele õpilastele ja täiskasvanutele jutustatuna. Koos moodustavad need üheainsa väite, esitatud kolmes vanuses: mõistus ei ole paika pandud ning inimest, kes on tundnud oma mõistuse muutumist, on palju raskem veenda, et maailma hierarhiad on ainsad, mida loodus lubab.